M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
See andis talle muidugi tugeva hoobi; aga mul oli nüüd kõige rängem seljataga, seepärast
rääkisin edasi; ta silmad hakkasid järjest heledamini särama ja ma jutustasin talle kogu
loo, sestsaadik kui me kohtasime noort lollpead, kes aurikule läks, ning sinnamaale, kus ta
ise majaukse ees kuningale kaela langes ja teda viis-kuuskümmend korda suudles. Siis
kargas ta üles, ta nägu punetas nagu päikeseloojak ja ta ütles:
«See elajas! Tule -- ärgem viitkem silmapilkugi aega -- mitte üht sekunditki -- teda tuleb
tõrvata ja sulgedesse kästa ja jõkke visata!»
Ma ütlesin:
«Kindlasti. Aga kuidas te arvate, kas enne kui te Lothropslde juurde lähete või...»
«Oo!» ütles ta. «Kus mu mõtted olid!» ütles ta ja istus uuesti: «Ära hooli sellest, mis ma
ütlesin -- palun, ära hooli -- ega hooli?» Ta pani oma siidise käe niiviisi mu käele, et ma
ütlesin: «Ennem sureksin.»
«Ma poleks uskunud, et niivõrd ärritun,» ütles ta