naerualuseks. Herman ei taha enam tappa. Nii sai ta oma ametikõrgenduse. Palub emalt-isalt raha, kuid neil pole. Läheb sõtta tagasi. Saab vigastada, jalast, lonkab. Tuleb koju. Saab oma sõjas olemise eest maja Kallismaal. Ilmar streigib selle vastu, tal pole seal midagi teha. Prossid tulevad venemaalt tagasi, on vaesemad, kui enne ja paluvad öömaja. Eeva kardab, et neil kirbud, paneb maha magama. 1922 saavad talu jõe kaldal. Nimeks tahab panna Viinamäe, sest vana viinatehas on ka nende maal. Tahab, et Ilmar peremeheks oleks, sest tema lombakas ja Jüri liiga vana. Tahab võtta sulase ja talutüdruku. Lähevad kevadel maad vaatama. Kõik on muutunud ja vanu inimesi on vähe järele jäänud, tuttavaid. Plaanivad maja ehitust ja kuidas kõik olema hakkab. Ilmar tahab igale poole elektrijaamu ehitada, et kogu maa elektrit täis oleks. Tagasi rongijaama sõidavad autoga, mille Herman kaupleb. Korteris tunnevad kodu hõngu, aga tahavad ikkagi maale elama saada
Tallinnas. Et just selles hoones asub tänini AS Liviko tootmiskorpus, loetakse seda kuupäeva AS Liviko sünnipäevaks. Pärast Esimest maailmasõda asutati iseseisva tootmisüksusena Likööri-ja Napsivabrik. Rikkalik sortiment ja suurepärane kvaliteet tagas püsiva klientuuri Eestist kaugemalgi. 1937. aastal. Pärast Teist maailmasõda mõlemad tehased ühendati, omanikuks sai riik ja nimeks Tallinna Likööri- ja Viinatehas. Kogu järgneva nõukogude aja täitis ettevõte riiklikku tellimust, hoolitsedes inimeste janu kustutamise eest üle piiritu kodumaa. Ja see janu oli teadupoolest vägagi suur. Sellele vastavalt oli aasta-aastalt üha suurem ka toodetud tulivee hulk. Võiks arvata, et seoses lugematute võimuvahetustega väikeses Eestis viimase sajandi jooksul on ka Liviko käekäik olnud tulvil dramatismi ja värvikaid üksikasju. Tegelikkuses on aga kõik üleminekud
annaabi.ee 
