Keemia ajalugu ja alkeemia
Nimekas teadlane E. F. Geoffroy pidi 1722. aastal sellega seoses esinema Pariisi Teaduste Akadeemias
loenguga alkeemikute petmisvõtetest. Näiteks tiigli põhja pandi hõbe- või kuldoksiidi ning see kaeti
liimi- või vahakihiga, nii et tiigli demonstreerimisel jäi vaatajatele mulje, nagu oleks see tühi. Hilisemal
kuumutamisel vahakiht sulas ja oksiidid lagunesid kergesti ning saadi puhas metall hõbe või kuld.
Tiigli põhja võis panna ka väärismetalli viilmeid ja katta need vahaga. Soojendamisel vaha jälle sulas
ja nähtavale tuli metallipulber. Aineid võidi segada ka puupulgaga, mille ühes otsas oli
väärismetallipulbriga täidetud ja siis vahaga suletud auk. Kui tiiglis olevaid aineid kuumutati ja samal
ajal segagi neid pulgaga, siis vaha sulas ja väärismetall sattus tiiglisse. Mõned petturid kasutasid
katseteks tina- või pliihaavleid, et näidata nende metallide muutumist väärismetallideks. Tegelikult
annaabi.ee 
