Komöödiazanrid antiigist Moliere'ini
nimetasid juures aga oli ju kõik võimalik, et see polnud mingi ime. See juures põimisid rooma
komöödiakirjanikud oma teoseisse ka rooma olustiku detaile ja ka vihjeid kohalikust elu
laadist. Tegevus kulges pidevalt, jaotus vaatusteks on pärit hilisemast ajast. Grammatik
Donatus (IV sajandil pKr) nõudis Terentiuse komöödiaid kommenteerides teose jaotamist
kolmeks vaatuseks ning hiljem sai ka see jaotus eeskujuks Itaalias, Hispaanias ja ka portugali
draamale. Horatius pidas õigeks juba viievaatuselist ülesehitust, mis on läbi viidud Seneca
tragöödiais ning sai ka prantsuse klassikalise draama suureks eeskujuks. Kui kreeka teatris
esinesid kodanikud, siis Rooma riskis vabast soost mees teatris esinedes kodanikuõiguste
kaotusega. Ka Roomas kuulusid teatrietendused riiklike pidustuste kavasse, kuid nad polnud
olemuselt kultuslikud, vaid üksnes vaatemängulise-lõbustusliku iseloomuga. Lisaks riiklikele