Merejutt
Ma tean, et see
on märguanne millegi halva suhtes, kuid ma ei hooli sellest ning aerutan edasi. Aerutan
sinna, kus tõuseb imeilus ning särav päike. Sinna, kust saavad need imelised lained
alguse. Tahan lihtsalt siit maa pealt minema, sest see ei ole minu jaoks loodud. Aerutan
aina kiiremini edasi. Lained muutuvad jõulistemaks ning merelõhn muutub soolaseks.
Tunnen suus seda mõrudat maitset. Päikest enam ei paistagi. Huvitav. Taevas pilvineb,
tunnen üksikuid vihmapiiski. Korraks vilgatab mu peas ka mõte, kas pöörata ringi ja minna
koju? Ei, ma ei pööra ringi, sest meri ongi minu kodu.
Vaatan kaugustesse ning vajun mõttesse. Mõtisklen pikalt oma elu üle ning kõige
selle üle, mis on minu jaoks tähtis olnud. Miski, mida kogu hingest armastan ei ole tähtsam
kui see kõik siin meri. Endale märkamatult olen seljast visanud vana päikese käes
kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti
annaabi.ee 
