Üks Tänapäeva muinasjutt
toonidega kogu uduse metsaaluse.
Tüdruk laulis alati salaja, tundes võõrasema ees kohutavat paljastamishirmu. Ent ta ei suutnud
muusikuelu hüljata, sest ta jumaldas erinevaid meloodiaid ning rütme. Vahest istus ta avatud
aknal ja kuulas vihmasadu, salvestades veepiiskade eri langemisrütme oma mällu. See oli mõnus
aeg, mis saabus küll harva, kuid tõi nii palju rõõmu, et kogu järgmise päeva oli Nathalie õnnelik
kui päikesepaiste esimesel suvehommikul.
Kord oli ta taas aknal vihmamuusikat kuulamas, kui kuulis korraga mootorratta põrinat.
Saamata aru, mida nii kaasaegne sõiduriist sellises üksildases tänavkülas teeb, hüppas ta oma
pisikese katusetoa puitpõrandale , pani vihmamantli selga, kummikud jalga ja jooksis välja
metsarajale tundmatut mootorratturit otsima.
Ta jooksis ja jooksis mööda käänulist metsateed, vaadates uurivalt ringi. Korraga astus ta ühele
eriti libedale männijuurele ja lendas pea ees porilompi! See oli kohutav! Ta oli läbinisti märg ja