M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtegi tasast ohet, kui ta näeb, et
rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud? . . .
Aken avanes; teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja -veejuga ujutas üle
maaslamava; märtri maised jäänused!
Lämbuv kangelane kargas kergendava turtsatusega jalule; miski lendas summutatud sajatuse
saatel vihisedes läbi õhu, järgnes puruneva klaasi klirin, ja üks väike ähmane kogu vilksas üle
aia ning sööstis pimedusse.
Veidi hiljem, kui Tom magamaminekuks lahtiriietatult küünlajupi valgusel oma märgi riideid
silmitses, ärkas Sid; ent kui tal oligi mingi tume kavatsus mõistaandvaid vihjeid teha, siis
otsustas ta ümber ja pidas suu, sest Tomi silmis oli midagi ähvardavat. Tom puges voodi, ilma
et oleks end veel palvetamisega vaevanud, ja Sid pani selle vahelejätmise tallele.
4