inimesed olidki juba kaotanud tsiviilelu, neil puudus elu mõte ja ainus asi, mida nad teha oskasid ja tahtsid oli sõdimine. Valitsejate positsioon oli neile igati passlik, valitses absolutism ja nad said alustada sõda puhtalt enda arvamise järgi. Ühiskonnas valitses arvamus, et ilma sõdateta oleks maailm moraalitu ja lodev. Sõja põhjuseid oli alati palju, kuid enamasti oli neist fiktiivseim võimu suurendamine ja territooriumi laiendamine. Polnud ustavaid liitlasi ja vihatuid vaenlasi, sest erinevate sõdade käigus vaheldusid ka need. Kõik riigid oli väljas enda kasu eest ja olid valmis selle nimel kõike tegema. Kõige rohkem häirib mind varauusajal toimunud sõdade ja nende loomulikuks tunnistamise juures tõsiasi, et pea asemel kasutati jõudu. Ometi nõustun ma sellega, et maailm jääb sõdima igaveseks, alati leidub halbu ja häid valitsejaid ning iial ei või teada, kuna maailm taaskord sõjaliseks muutub. Kuigi ma ei poolda sõjapidamist ja vägivalda,
Vähendades riigikogulaste palkasid ja kaotades ametist lahkunute tasusid, saaks riik paigutada allesjäänud raha arenevatesse valdkondadesse. Siiski, kuna palgad suureneksid iga taasvalitava ametiajaga, oleks see piisav motivatsioon noortele ja andekatele poliitikutele valimaks antud valdkonda elukestvaks karjäärikutsumuseks. Kui oleksid üksikkandidaadid, saaks rahvas valida just nimelt neid saadikuid, keda ise tahab võimul näha, mitte vihatuid parteiliidreid. See rahuldaks rahvast ja annaks neile tagasi tunde, et nende käes on tegelik võim. Kandidaatidel lasuv isiklik võim välistaks kahjulikke otsuseid, kuna see tooks halba mainet ja ettevõttele pole majanduslikult kasulik ära osta igat kandidaati, kuna neid oleks palju rohkem, kui on praegu parteisid. Ehala pakub probleemide lahendusena valijate revolutsiooni teed. Minu meelest on Martin Ehala ideed suurepäraselt õigustatud ja ta on osavalt toonud
annaabi.ee 
