M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
» Õpetaja pulss jäi seisma ja ta jõllitas abitult.
Õppimissumin lakkas; õpilased imestasid, kas see hulljulge poiss on aru kaotanud. Õpetaja
küsis:
«Sina -- mis sa tegid?»
«Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama.» Neist sõnadest ei võidud valesti aru saada.
«Thomas Sawyer, see on kõige hämmastavam ülestunnistus, mis ma olen iial kuulnud;
joonlaud
on liiga väike karistus selle häbematuse eest. Võta kuub ara.»
Õpetaja käsi töötas kuni väsis ja vifcakimp oli märksa kahanenud. Siis järgnes käsk:
«Nüüd, sir, mine istu tüdrukute hulka! Ja olgu see sulle hoiatuseks.»
Klassis tekkinud naerukihin näis poisi kohmetuks tegevat, kuid tegelikult olid selles rohkem
süüdi jumaldav aukartus tundmatu ebajumala ees ja kartlik rõõm oma hea õnne üle. Ta istus
männipingi servale ja tüdruk tõmbus pead selga visates temast järsult eemale. Klassis müksati