Jahedate sügisilmadega tekib koppvetika sees palju väikesi sugurakke. Need vabanevad emaraku kestast, ujuvad ringi, liituvad paarikaupa ja kattuvad paksu kestaga. Olles talvise ebasoodsa kasvuperioodi vaikselt mööda saatnud, hävib paari kaitsev kest ja sisu jaguneb neljaks tillukeseks koppvetikak Eestikeelne nimi koppvetikas Ladinakeelne nimi Chlamydomonas Süstemaatiline kuuluvus Kuulub hõimkonda rohevetiktaimed. Eluvorm Üherakuline üheaastane vetiktaim. Suurus 0,015...0,03 mm. Väliskuju Kehakuju on munajas, kerajas, silinderjas, pirnjas või värtnalaadne. Rohelise värvuse tingib vahetult rakukesta all paiknev kopakujuline kromatofoor. Esineb punakas silmtäpp, mis võimaldab liikuda veekogu valgusküllastesse osadesse. Rakukest koosneb pektiinainetest ja tselluloosist. Paljunemine Suvel paljuneb rändeostega (zoospooridega). Sügisel, kui vesi muutub jahedaks, tekib koppvetika sees palju väikesi sugurakke
ajal kui enamikest põllukultuuridest suudame kasutada vaid poole. Teiseks annab klorellakultuur meile saaki aastaringselt, mitte üks kord aastas. Klorella kultiveerimist takistab aga jahe kliima ja vähene päikesevalgus. Lisaks toitainete ja hapniku saamisele on klorellat kasutatud ka biopuhastina õhu- ja veesaaste Eestikeelne nimi klorella Ladinakeelne nimi Chlorella Süstemaatiline kuuluvus Kuulub hõimkonda rohevetiktaimed. Eluvorm Üherakuline vetiktaim. Läbimõõt 0,002...0,015 mm. Väliskuju Üherakuline kerajas kuni veidi munajas roheline vetikas. Paljunemine Paljuneb mittesuguliselt autospooridega. Korraga moodustub ühes rakus 4...16 autospoori. Katseliselt on kindlaks tehtud, et iga rakk paljuneb 1...2 korda päevas. Levik ja ohtrus On väga tavaline vetikaperekond kogu maailmas. Kasvukoht Esineb nii veekogudes kui ka maismaal: tiikides, lompides, märjal maapinnal, kuni paari sentimeetri
annaabi.ee 
