Kalevipoja 4. loo sisukokkuvõte
Ning vahepeal oli saare taadi karjumise
peale üles äragnud ka eit, kes tuli taadi juurde mere äärde. Üheskoos läksid nad
n.ö merd riisuma, et leida piigat. Järsku kuulsid nad merest laulu. Laulus öeldi, et
neiu läks merele kiikuma ja laulma ning pani kingad kivi peale. Ta oli laulma
hakanud, kui järsku nägi ta kuldmõõka meres ning ta läks merre mõõka võtma.
Seda tehes tuli talle vastu vanamees (vaskimees), kes rääkis et kuldamõõk on
Kalevite, hõbeoda Olevite ja Veskiambu Sulevite varjul hoitud varandus. Vanamees
tahtis et saare piiga temaga jääks ning tema kaasaks saaks, kuid saare piiga ei
tahnud seda. Vanamees naeratas ning järsku libises neiu libedal liival ning lained
võtsid ta enda vangi. Seda juttu kuuldes tõttasid vanemad neiukest otsima. Nad
leidsid kingad kivilt ning hakkasid saare piigat hõikuma, et ta koju tuleks. Tütar
kuulis seda ning hüüdis vastu et ta ei või tulla ning on merepõhjas lõksus ja rääkis