kütuseid vähe, mistõttu järgneb nende edasine töötlemine krakkimise teel. Sellisel viisil saadakse kõrgematest süsivesinikest väiksema süsiniku aatomite arvuga ühendid. Nii on võimalik toota tetradekaani vesinikkrakkimisel kaks molekuli heptaani. Kaasajal on naftatöötlemisel bensiini osakaalu suurendamiseks kasutuses järgmised krakkimise moodused: a) termiline krakkimine b) katalüütiline krakkimine c) vesinikkrakkimine a) Termilist krakkimist kasutatakse masuudi ja teiste raskete destillerimisfraktsioonide töötlemiseks temperatuuril kuni 490 oC ja rõhul 2 MPa, raskemaid destillatsiooniprodukte (gaasiõlid, pertooleum, ligroiin) krakitakse temperatuuril üle 500 oC ning rõhul 5...7 MPa. b) Katalüütiliselt krakitakse peamiselt kergeid destillatsiooniprodukte (gaasiõli), kusjuures temperatuur on 510 o C...540 oC, rõhk 0,3 MPa. Katalüsaatoreina kasutatakse alumosilikaate,
saamiseni. Rafineerimine on abinõude süsteem, mille tulemusena suure molekulmassiga molekulid lõhustatakse (krakkimine), väikese molekulmassiga (gaaside) molekulid liidetakse (alküülimine, polümerisatsioon) ja molekulide struktuuri muudetakse (katalüütiline reformeerimine, vesinikmenetlus). Kaasajal on naftatöötlemisel bensiini osakaalu suurendamiseks kasutuses järgmised krakkimise moodused: a) termiline krakkimine b) katalüütiline krakkimine c) vesinikkrakkimine Saades teada, et atmosfäärse destillatsiooni jääkides (AGO) olevaid kõrgema keemistemperatuuriga süsivesinikke (suuremate hargnenud ahelatega molekule) saab edasi lõhustada e krakkida madalama keemistemperatuuriga süsivesinikeks kõrgeid temperatuure rakendades, avanes võimalus rahuldada suurenenud nõudlust bensiini järele.Termilist krakkimist on kasutatud alates 1913.a. Termilisel krakkimisel saadakse rohkelt olefiine, millel on kõrgem oktaaniarv, aga nad võivad põhjustada
annaabi.ee 
