Anna Haava esitlus
harva vaikib tema huul.
Hääl tal on kui hõbekellal,
silmad nagu tähed hellal,
kuri ta ka natuke —
ta on armas minule.
Jää vait, mu süda
Jää vait, mu süda, kannata!
Küll ükskord lõpeb piin —
ja peaks veel alles algama
su võitlemine siin.
Küll ükskord otsa nutetud
su pisarad on kõik,
haud heldelt enda avab sull' —
siis oled õnnis-vaik.
Isamaja
Künkad kõrged päikse paistel,
Mets nii haljas, org nii vaik:
Läikiv laine, vete pinnal, Vesililled valgemad,
Kaasik kaunis jõe kaldal. Haavad aias kohavad.
Kuusk ja lõhmus, põlist põlve
Jutustamas; künnilind,
Kes end toming’ õite varju
Peitsid, kohutasin sind.
Aitäh!
Kasutatud materjalid
https://et.wikipedia.org/wiki/Anna_Haava
https://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=4&obj=works&awid=45
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=760
https://www.ut.ee/verse/index.php?&m=authors&aid=4&obj=poems&apid=1337
https://www.ut.ee/verse/index.php