Veriora muistend
teatud umbes vakamaa suurust platsi, kus vanasti ei olevat ühtki elavat taime
kasvanud. Kui
küla kari kokku aetud, kasutatud seda platsi loomade ülelugemiseks. Seda kohta
peetud
samuti Põhjasõja-aegseks lahingupaigaks. Võitluses kasutatud teiste sõjariistade kõrval
isemoodi ora, millega vaenlane läbi torgatud: lahinguplatsi katnud kolme-nelja tolli
paksuselt
inimeste veri. Vaenlaste päid torgatud ka puuokste otsa "kasvama". Lahingust
pääsenud
elusana vaid kolm meest, kes olnud kui veretombud. Pärast veresauna hakatudki kohta
Verioraks kutsuma.
Oja kaldale ehitatud mõisat kutsuti Veriora mõisaks ehk saksa keeles Paulenhof. Sama
nime
sai ka esimese Eesti vabariigi ajal Tartu - Petseri raudtee äärde ehitatud Veriora
raudteejaam
ja selle ümber tekkinud väike asulakoht. Kui võõrastel kipuvad need kaks ühenimelist
kohta
mõnikord segamini minema, siis oma kandi rahvas on sarnaste nimedega aja jooksul
harjunud. Öeldakse lühidalt nõnda: ta elab mõisas või ma lähen jaama.
annaabi.ee 
