Kirves selle eluka käes oli punane ja tilkuv. Elukas irvitas ja ajas oma võikad kombitsad mehe kõhtu, et ta soolikad kätte saada. Mulle on millegipärast mulje jäänud, et need elukad peamiselt inimeste soolikaid jahivadki. Tema võigastelt, rohelistelt hammastelt tilkus midagi limasarnast. Kui ta eemale liikus, et omale uut ohvrit otsida, kuuldus lirtsatusi. Mul jooksid judinad üle selja, oleksin soovinud silmad sulgeda, kuid ei suutnud. Terve tänav oli täis verepritsmeid, need katsid nii üksikuid ümber pööratud autosid kui ka hooneid, mis olid veel püsti. Oli tunda jubedat haisu, arvatavasti tekitasid seda roiskuvad laibad, mida oli tänavatel üpris palju. Kombitsatega, kalmaare meenutavad mõrtsukad liikusid tänaval ringi nagu limased korravalvurid. Järsku tundsin valu oma kuklas. See oli viimane asi, mida mäletan. Kuulsin ka veel raginat, nagu oleks mul murdunud mingi luu. See oli arvatavasti mu kael. Nägin veel ka nuga. Verist nuga
Mõne aja pärast sattus Villu jälle peaaegu kaklusesse ning Anna pidi vahele astuma. Peo lõpul kutsus Villu kõiki Kivimäele vaatama, kuidas ja kes seal nii kõvasti paugutab. Anna ei tahtnud minna kuid Villu suutis teda veenda sellega, et laseb need kivid Anna auks õhku. Aga Annalgi oli üks tingimus, see et Villu ei tohi enam kunagi. Kivimäel panid Mikk ja Villu pauku valmis, seekord võttis see neil kauem aega ja järsku käis plahvatus. Mikk oli vaid verepritsmeid täis, kuid Villu oli verine ja kaotas oma parema käe kaks sõrme ja kahest teisest jäi alles vaid pool. Veel kaotas ta ka oma teise silma silmanägemise osaliselt. Anna tegutses kiiresti, et Villut aidata. Ta sidus talle riide ümber käe, et takistada verejooksu ja jootis talle viina, et valu vähendada. Anna lasi ta lõpuks vankriga haiglasse viia. Anna hakkas oma töölisi paremini toitma. Elu Kõrbojal hakkas liikuma, heinategugi ähvardas õigeks ajaks valmis saada
annaabi.ee 
