Sõda ja Saaremaa
rügement ilma jalaväepataljonideta ja tagasitulnud mehed anti täienduseks
vahepeal positsioonidele asunud 67. grenaderirügemendile. 18. septembril oli 23. diviisile
teada antud, et Mandri-Eesti jäetakse maha ning neil tuleb jääda saari kaitsma (Melzer 1960,
60 jj.; Lahingud Lääne-Eesti saartel). Saarte pikemaajalist kaitsmist ei pidanud otstarbekaks ei
Saksa sõjavägede, maavägede ega mereväe ülemjuhatus, kuid Hitleril oli plaan teha saartest
,,Festung Estland" ehk kindlus Eesti (Vercamer).
Kindralleitnant Schirmeril oli algselt plaan paigutada saarte kaitsele ka juba eelmainitud
Mandri-Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid, kuid mandril toimunud
kokkupõrked eestlaste ja Saksa väeosade vahel tingisid usaldamatuse ja mehed saadeti
Saksamaale.
Suures meestepuuduses olev Schirmer eestlaste teenetest siiski päris ära öelda ei tahtnud. Ta
tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku asuda kaitsele Muhus Saksa üksuste selja taha nn.
teisele kaitseliinile
annaabi.ee 
