24. veebruari 1918, mil Tallinnas loeti pidulikult ette iseseisvusmanifest, peetakse üldiselt Eesti Vabariigi alguseks. Sel päeval astus tegevusse Eesti Ajutine Valitsus, mida juhtis peaministrina Konstantin Päts ja mis püüdis välja antud päevakäskudega võimu Eestis enda kätte saada. Ennekõike nähti ette Eestist taanduvate enamlaste võimutsemise kiire lõpetamine ja nende asutuste likvideerimine. Samuti deklareeris valitsusenda neutraalsust Eesti territooriumil toimuvas VeneSaksa sõjas. Ajutise Valitsuse tegevusperiood jäi siiski äärmiselt lühikeseks, sest juba 25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väed. Saksamaa ei tunnustanud Eesti iseseisvust ning okupeeris märtsi alguseks kogu maa. Uuesti said Eesti riigiorganid tegutsema hakata alles 1918. aasta novembris. Eesti Vabariigi väljakuulutamise puhul Endla teatri rõdu ette kogunenud rahvamurd. Tartu rahu sõlmimine 02. veebruar 1920
Hävitati kultuurilisi väärtusi. Toimusid arvukad repressioonid, mida viis ellu Siseasjade Rahvuskomissariaat (SARK). Esmalt kadusid poliitika ja teadusega seotud isikud, esimeste seas olid ka Päts ja Laidoner. 1941. a 14. juunil toimus massiküüditamine korraga mitmes riigis. Eestist deporteeriti ca 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed, vanurid Siberisse asumisele. Enamik küüditatutest surid. Suvesõda 22. juunil 1941 puhkenud VeneSaksa sõja algul taandus Punaarmee korratult. Sakslased hõivasid ruttu Leedu ja Läti ning 7. juulil tulid ka Eestisse. Esmalt loovutas Punaarmee LõunaEesti, hiljem aga NL väed tugevnesid ja rinne stabiliseerus PärnuVändraTüriPõltsamaaTaru joonel. Alles 22. juulil jätkas Wehrmacht pealetungi ning augustikuu lõpuks allutati pea kogu Eesti pind. Eestis toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad. Nende kaugeks eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse
annaabi.ee 
