Kas uppuja päästmine on uppuja enda asi?
Enamus ei tea kui kiiresti vesi sügavaks läheb ning ollakse julged ujuma
kaugele. Paljud õnnetused juhtuvadki nii, et minnakse ujutakse kaugele järve
keskele ja siis avastatakse, et jalad ei lähegi enam põhja. Siis tekib paanika,
hakatakse rabelema ja tekib väsimus. Kaldale ujumiseks enam jaksu pole
ning jääb loota vaid päästjatele. Aga kas päästjaid on? Kas keegi üldse
märkab, et oled uppumas? Mõnikord arvavad kaldalolijad ja teised suplejad,
et veesolija teeb nalja, sest tihti peale vees lollitatakse.
Sageli ei oska kaaslased uppujat päästa. Uppuja päästmine nõuab
erioskusi, näiteks sukeldumist, vee all ujumist ja hädasolja transportimist ja
elusamist. Kõigest eelpool lähtuvast peaksid kõik ujujad olema hästi
ettevaatlikud, hindama oma võimeid õigesti ning teadma, kus nad ujuvad ja
millised ohud neid vees ümbritsevad. Neid asjaolusid arvestades ei oelgi
võimalik ohtlikesse olukordadesse sattuda.