Difraktsioon ja interferents ning nende rakendusalad
käituvad kui difraktsioonivõre, mis moodustab tuttava vikerkaaremustri, mida kindlasti igaüks
meist plaadil märganud on. Seda teadmist kasutades saab välja töötada võre, mille struktuur
vastab oodatule; nagu näiteks krediitkaartidel asuvad hologrammid. Difraktsioon atmosfääris
tekib väikeste osakeste tõttu, mis saavad tekitada nähtava ereda ringi ümber valgusallika nagu
näiteks Päikese või Kuu. Kõik need nähtused on põhjustatud valguse lainelistest omadustest.
Rääkides veeslainetest võiks näiteks tuua kuidas sadamakai varju või suure kivilahmaka taha
lained ei levi. Väiksemate kivide taga lained koonduvad veidi, veel väiksemate taga aga
koonduvad juba tugevasti. Tõkked peavad olema samas suurusjärgus võngete lainepikkusega,
et difraktsioon saaks tekkida. Veel kasutatakse difraktsiooni röntgenkiirguse korral ning ka
pinnauuringutes erinevate pinnastruktuuride analüüsiks.
annaabi.ee 
