hüdroelektrijaamu rajada, seevastu leidub meie jõgedel sadu väikseid koondatud langusega jõeosi, mis sobivad väikehüdroelektrijaamade rajamiseks ning millest suur osa oli ka eelmise sajandi esimesel poolel kasutusel. Praegu toimubki just aktiivne nende vanade jaamade taastamine. Nagu sai mainitud, on Eesti hüdroenergeetiline ressurss tagasihoidlik. Kuigi Eesti kuulub keskmise äravoolu poolest (250 000 m3/ km2 aastas) suhteliselt veerikkasse piirkonda, raskendab vee-energia kasutamist veevarude killustatus. Eesti territooriumitel olevatest vooluveekogudest on 94% pikkusega kuni 10 km ja vaid 9 jõe pikkus ületab 100km. Vähem kui 50 jõe vooluhulk ületab 2 m3/sek ja ainult 14 jõel on see üle 10 m3/sek. Veerikkamateks on Narva (keskmine vooluhulk suudmes ligi 400 m3/sek), Emajõgi (71,8), Pärnu (64,1) aga ka Kasari (27,6), Navesti (27,2) ja Pedja (25,4) jõgi. Pinnamood on tasandikuline. Pinnavormide suhtelised kõrgused ei
pakkumise nõude puudumine) konkurentsivõimeline. Selliste energiatootmise viiside toetamiseks kehtestati Eestis taastuvenergia tasu, mida arvestatakse igalt tarbitud kilovatt- tunnilt, sõltumata selle tootmisviisist. 3 Hüdroenergia eestis Kuigi Eesti kuulub keskmise äravoolu poolest nii 1 km2 kohta (250 000 m3 aastas) kui ka ühe elaniku kohta (8000 m3 aastas) suhteliselt veerikkasse piirkonda, raskendab veevarude energeetilist kasutamist nende killustatus paljude väikeste ja suhteliselt veevaeste jõgede (v.a Narva jõgi) vahel, samuti jõgede väike keskmine kalle tasase pinnamoe tõttu. Seetõttu on Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik ning puuduvad võimalused vähegi suuremate hüdroelektrijaamade rajami-seks. Siiski leidub küllaldaselt vee energia kasutamiseks kõlbulikke koondatud langusega jõeosi.
annaabi.ee 
