Tuumafüüsika, kergveereaktor
vesinikoksiidi(H2O) ning eristub sellega raskeveereaktorist, mis kasutab töötamiseks deuteeriumi
aatomiga ühinenud vett ehk deuteeriumoksiidi(D2O)[1]. Sellest tulenevadki reaktorite nimetused
raskeveereaktor, mis kasutab tihedama ainekoostisega vett ja kergveereaktor, mis kasutab tavalist
vett.[4]
1950.-ndatel leiutatud BWR-tüüpi reaktor on teisalt kasutatavam tuumareaktori tüüp maailmas
peale PWR-tüüpi reaktorit ehk kõrgrõhu-veereaktorit[2], mille leiutamiseks läks aega 20
aastat(1954-1974). Seega on PWR-tüüp reaktor uuem ning keerulisema ülesehitusega ning eristub
BWR-tüüpi reaktorist, kuna sealne kasutatav vesi ei lähe keema[5]. Mõlemas reaktori tüübis
kasutatakse vett jahutusvedelikuna[1]. See võib aga segadusse ajada, kuna esimese reaktori nimes
on viidatud vee keemisele. Sellele on loogiline selgitus. Nimelt vesi pidurdab neutronite kasutu
neeldumise, minnes seeläbi keema