eksperimentaalselt kontrollitud teadmised füüsikaliste objektide kohta. Nähtavushorisonte on nii sisemisi kui välimisi, kahjuks eristab inimsilm ainult välist nähtavushorisonti ja sisemine jääb meile tajumatuks ja nähtamatuks. Oma välimist nähtavushorisonti tajun ma üpris hästi. Näiteks toon veetilga, mis on tuntav ja oma silmaga nähtav. Veetilgad on väikesed ja mitu veetilka koos moodustuvad veeloigu. Mida rohkem koguneb veetilku, seda suuremaks loik muutub. Lõpuks, kui veepiisku on väga suures koguses, moodustub lausa meri või isegi ookean. Ookean on minu nähtavushorisondi piir ja sellega lõppeb minu välimine nähtavushorisont. Samuti suudan ma kergesti eristada seda, kui palju on 100 meetri jooks lühem maratonist, sest suudan seda ettekujutada ja tajuda. Sisemine nähtavushorisont on aatom ja molekul. Sellisel tasandil inimesed enam näha ei suuda
Nii õpibki Krõll põrandapesu koos ema abiga ära. /...Krõll tahtis nii põrandat pesta, et pistiski lapi pange. Ta hüüdis: ,,Ma lihtsalt ei kesta!" Kuid hoog sai vist natuke kange, vesi loksus, oi, appi, appi, loksus pange seest läbi õhu, plartsatas kaarega vastu kappi ja Krõllil just üle kõhu. Ja taas tuli ema appi, tuli kähku ja tasuta, otsis sahtlist puhtamat lappi, nühkis kuivaks tal kasuka, korjas veeloigu põrandalt pange ja lohutas: ,,Kõik on ju hea! Ära tühjast norgu veel lange. Nüüd end reipasti tööle sea." .../ . Kui ma olin väike, siis mulle meeletult meeldisid Krõlli lood, lugesin neid ikka ja jälle, mitu korda ühte ja sama juttu. ,,Krõlli värviraamat" ja ,,Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" olid mu lemmikud. Ma arvan, et Krõll oli paljude laste üheks lemmiktegelaseks, tema jutud on õpetlikud ja samas lõbusad.
annaabi.ee 
