Julius Kuperjanov
läbis ta rindkere. Väga halbade transporditingimuste tõttu jõudis Kuperjanov Tartusse
alles ööpäev hiljem ja paraku siis enam teda päästa ei õnnestunud . Juljus Kuperjanov
suri 2.veebruaril 1919 25-aastasena.
Enne lõplikku hinge heitmist jõudis aga Kuperjanovi naine talle teatada, et Valga on
tema meeste poolt vallutatud. Nii sai tubli võitleja raulikult surra, teades, et tema
partisanid on teinud tublit tööd ja tema soov täidetud. Julius Kuperjanovi põrm kanti 6.
veebruail auavalduste saatel Tartu Maarja kalmistule, kuhu hiljem püstitati talle ka
mälestusmärk . Lisaks sügavale austusele ja tänule eestlaste südameis, tunnustas ka
Vabariigi valitsus Kuperjanovit kodumaa kaitsmise eest I liigi 2.järgu ja II liigi 2. ja 3.
järgu Vabadusristiga.