tegelikult tunneb. Läbi interneti suhtlemine on selle poolest lihtsam, et ei pea tegelema teise inimese emotsioonidega, kuid see on virtuaalse suhtlemise kõige nõrgem külg. Inimene võib ütelda teisele inimesele midagi, mis esimesele tundub tühine, kuid teist solvab hingepõhjani või paneb koguni teisiti mõtlema. Ma olen tegelenud muusikaga ja laulmisega nüüdseks 10 aastat. Viimase poole aasta jooksul on kaks minu lauluprojekti avaldatud artiklitena veebiportaalis Delfi. Esmalt olin väga õnnelik ja eufoorias, kuna minu muusika ei ole kunagi varem tunnustust saanud, kuid õnn pöördus. Positiivsete kommentaaride sekka ilmusid paar negatiivset kommentaari. Ma tean, et nendest ei tohiks end lasta häirida, kuid just need negatiivsed kommentaarid jäid mulle silma ja hakkasid kriipima. Ühel hetkel küsisin endalt, et ehk on neil õigus ja peaksin laulmise lõpetama. Just enne,
leebed/aktiivsed vanuritest ühiskonna liikmed ning kurjad pensionärid. Kurjade pensinäride stereotüüp on ilmselt kõigile teada ning ka meedia ei ole jätnud seda kajastamata. On nii mõnigi artikkel, millst saab aru juba enne lugema asumist, et see on halvakõlaline eakate inimeste vastu. Näiteks saan tuua sellised pealkirjad nagu Postimehes ilmunud artikkel ,,Vihased maaelanikud: pank kandis nüüd vanemad inimesed maha!" või Õhtulehe veebiportaalis ilmunud Kaja Roometsa kirjutatud lugu "Kurjaks muutunud vanurid teevad laste elu põrguks." Seda stereotüüpi kindlustab ka Bronek Alpius eelnevalt mainitud artiklis "Gladiaatorvanurid". Teisalt on eakaid inimesi kujutatud kui aktiivseid ühiskonnaliikmeid, kes ühiskonnaelus kaasa teevad ning ei lase end vanuse tõttu maha kanda. Kui võrrelda, kumba stereotüüpi rohkem kajastatakse, siis on ilmselge, et 'kurja pensinäri' stereotüüpi leidub meedias rohkem
annaabi.ee 
