Pilt 3. Celsiuse ja Kelvini skaala võrdlus Termomeetrid Klaastermomeeter ehk vedeliktermomeeter (tuntud ka kui kraadiklaas) koosneb vedeliku anumast ja sellega ühendatud ühtlase läbimõõduga kapillaartorust. Anum täidetakse paisuva vedelikuga, milleks võib olla elavhõbe, etanool, metüülbenseen või gallium. Anumat ja toru katab klaasist kest, mis võib olla erineva suuruse ja kujuga. Mõõtepiirkonnaks on vedeliktermomeetritel tavaliselt vahemikus -60 °C +600 °C. Erandjuhtudel aga kuni +1200 °C. Manomeetriline termomeeter koosneb suletud süsteemist, mille põhiosadeks on termoballoon, ühendustorustik, millel puudub kindlaks määratud pikkus, ja manomeeter. Manomeeter ehk rõhumõõtur on rõhu mõõteriist, mis on mõeldud ülerõhu mõõtmiseks. [2] Manomeetrisse lisatava täiteainega mõõdetakse toimuvaid õhurõhu muutusi. Täiteaineks võib olla gaas, vedelik või aur
Paisuva ainena kasutatakse sageli elavhõbedat, piiritust, etanooli, metüülbenseeni või toluooli. Suure temperatuuri vahemiku korral ka vedelat galliumi. Vedelik täidab mahuti ja osaliselt ka peenikese toru. Vedeliku ruumala muutumisel ehk termomeetri soojenemisel või jahtumisel vedelikusamba pikkus paisumistorus muutub. Mida mahukam on mahuti ja peenem paisumistoru , seda pikem on termomeetri skaalal 1 kraad. Otstarbest sõltuvalt võib vedeliktermomeetritel olla erisugune väliskuju, pikkus, mõõtepiirkond ja jaotise väärtus. Vedeliktermomeetrite mõõtepiirkond on vahemikus -60 °C +600 °C. Erandjuhtudel aga kuni +1200 °C. Vedeliktermomeetritega mõõdetakse üldjuhul inimeste või loomade temperatuuri. Manomeetriline termomeeter koosneb kinnisest süsteemist, selle põhiosadeks on termoballoon, ühendustoru ja termomeetri ühikutes gradueeritud manomeeter.
annaabi.ee 
