M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Siis polnud
umbes tund aega midagi kuulda ega näha, -- täieline üksildus. Selle järel libises parv mööda
eemalt kaugelt, ja võib-olla mõni parvepoiss raius puid, sest seda enamasti tehakse parvedel.
Nägime kirve välgatusi, kirves langes alla, -- aga kuulda polnud midagi; siis oli näha,
kuidas kirves j ä l l e tõusis, ja kui see mehe pea kohal oli, siis kuuldus raks! Nii kaua tuli hääl
üle vee.
Nii saatsime päevi mööda vedeldes, vaikust kuulates. Kord oli tihe udu ja mööduvatel
parvedel ning alustel taoti plekkpotte vastamisi, et aurikud neile otsa ei ajaks. Praam või
parv möödus meist nii lähedalt, et kuuldus inimeste rääkimist ja vandumist ja naermist, --
kuuldus täitsa selgesti, kuid näha polnud möödujaist vähimatki. Oli õudne; tundus, nagu
oleksid tunnid õhus möödunud. Jim seletas, ta uskuvat, et need on vaimud; aga mina seletasin:
«Ükski vaim ei ütleks: võtku pagan seda neetud udu!»