M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kuRkunud, niisiis proovis ta veel kaks korda. Viimane vise oli tagajärjekas: kaks marmorkuuli
lebasid ühe jala kaugusel teineteisest.
Just sel hetkel kõlas rohelise metsavõlvi all nõrk mängupasuna hüüd. Tom viskas kuue ja
püksid
maha, muutis traksid vööks, lükkas pehkinud puutüve taga oksad kõrvale, paljastades algelise
vibu
ja noole, puust mõõga ja plekkpasuna, haaras need esemed ja sööstis minema palja jalu ning
lehviva särgiga. Ta peatus varsti suure jalaka all, puhus vastusignaali ja hakkas siis
kikivarbail, siia
ja sinna piiludes edasi minema, hüüdes tasakesi oma kujutletavaile kaaslastele:
«Pidage, mu vahvad poisid! Jääge peitu, seni kui puhun.»
Nüüd ilmus nähtavale Joe Harper, niisama õhuliselt riietatud ja hoolikalt relvastatud nagu
Tom. Tom hüüdis:
«Pea! Kes tuleb siia Sherwoodi1 metsa minu loata?»
«Guisborne'i Guy ei vaja kellegi luba! Kes oled sina, et sa . . . et sa .. .»
« ..