Sõprus on lihtne, aga hädavajalik tunne
Esimene sõprus, mis ajaloos teada, on babüloonlaste Gildanesi ja Enkidu
vahel, aastatest 2000 eKr. See sõprus ei kestnud kaua, kuna oli tegemist
väga erinevate inimestega. Antiikaja roomlased kutsusid ilma häbi
tundmata kõiki kes on neile kasulik oma sõpradeks. Samamoodi ilma
häbita liigitasid oma sõpru kolme liiki: inimesed, keda lastakse oma õuele,
inimesed, keda lasti oma majja, inimesed, kelle eest hoolitsevad teenrid.
Varasematel aegadel mõnedel polnud mingisugust teist variantigi kui mitte
sõbraks saada. Näiteks orjad kes olid pandud teiste inimestega tööd
tegema pandud.
Nii kaua kui inimesed piirduvad nendega, kellel on võimu, on kasu kasu
vastu. Lõuna-Mehhikos ja Ameerika keskosas elavad maiad, kellel on
noorte seas eriline suhe sõpruse ja kartuse vahel. Noored maiad tihtipeale
isegi ei kõnni üksinda, vaid alati on vähemalt üks kaaslane kaasas, keda
siis nimetatakse oma sõbraks. Sõprust ei saa sundida inimestele peale.