Arved Viirlaid-Ristideta hauad
"- Taavi mõtles seda, kui oli
kinni peetud Vene ohvitseride poolt, kes kahtustasid, et ta on Saksa nuhk. Ta peksti
vaeseomaks ja mõisteti surma. Taavi aga ise ei teadnudki, et surmast oli ta veel kaugel ning
kõige hullem veel ootas ees. Ta oli oma lootust juba kaotamas.
,,Saatuse kirjude helmeste veeretaja tujusid ei tea maapealsete lootustereastajad..."-mulle
avaldas see mõte oma sügavamat põhja. Lugedes raamatut, sain ma aru, et ka targemate ja
vapramate hulgast võis olla inimesi, keda lihtsalt tapeti või käituti nendega väga halvasti.
Kord tunuds, et õnn käib osaliste kannul kogu aeg jälil, teinekord, surm oli ukse taga.
,,Niisuguste kartulitega sööts halli habemega taat mulle oma elu," pomises ta. ,, Oma elu ja
usku. Kui ta saaks kuulda minu põgenenemisest, oleks see temale rõõmuks"- Taavi, olles
vangistatud NKVD poolt, sai sõbraks ühe taadiga. Taat nägi Taavi entusiasmi ja tahet
võidelda, elada
annaabi.ee 
