Lõpukirjand teemal "Sündmused muudavad inimest"
aru pähe võtta. Mihkel Raud kirjeldas raamatus ,,Musta pori näkku" oma nooruspõlve, mis
suures osas, viinapudel näpus, möödus. Ühel korral olevat ta ööpäeva jooksul koguni kaks
liitrit viina ära joonud. See ei ole ei mõistlik ega normaalne. Olles aastaid oma keha
süüdimatult kangete alkohoolsete jookidega mürgitanud, tuli Raud mõistusele alles siis, kui
pohmellist tingituna viirastusi nägema hakkas. Suure kassiahastuse tõttu nägi ta inimtühjas
ruumis pead vangutavaid vanakesi ja kuulis nende sosinaid. Kas siis tõesti on vaja nii sügaval
mülkas ära käia, et asju selgemalt näha? Ilmselt on. Peale seda pohmelli jättis Mihkel Raud
joomise maha. Alates 1990. aasta 2. augustistist pole ta tilkagi alkoholi joonud.
Inimene võib küll olla nagu savivaas, kuid erinevalt savivaasist võib ta ise otsustada, millal
peaks ära kuivama ja millal taas pehmeks muutuma. See on igaühe isiklik otsus, millal olla
annaabi.ee 
