Notre-Dame de Paris
Notre-Dame de Paris
Oo, Notre-Dame de Paris,
Su võlvid on raugenud ammu,
Su sambad on mattunud nii,
Et ei kajagi astu seal sammu.
Ning päike ja taevane sina
On jätnud su hallikad seinad.
Ka tuultest sa jäänud nüüd ilma-
No vaata, mis aeg küll on teinud!
Oo, Notre-Dame de Paris,
Kas kahju sul endast ei ole?
Kas muret ei tunne sa siin,
Kesk seda tundetut kõrbe?
Miks ometi vaikid, sa ütle!
Miks kurvalt vaid vangutad pead?
Kus kadunud on sinu tütred?
Miks asemel valvavad sead?
Ja pojad kui kullide tiivad?
Mis saanud on nendest, kas tead?
Kas tead, kuhu teed nende viivad?
Miks üksinda leina sa vead?
Jah, Notre-Dame de Paris,
Sa üksinda seisad ses sõjas.
Kuis tahaksin seista ma kõrvuti!
Kuid mu sõnadel puudu on mõju...
Ah, Notre-Dame de Paris,
Su võlvid on raugenud ammu,
Su sambad on mattunud nii,
Et ei kajagi astu seal sammu.
Veel tahaksin teada ma ühte:
Kas tõesti elu nii karm?
annaabi.ee 
