Keravälk
Nende
nanoosakeste kogu on suhteliselt elastne ning võibki tunduda kui täispuhutud õhupall. Tänu
nanoosakeste väikesele massile on terve pall üldiselt kerge ning suudab maapinna kohal kergelt
hõljuda [4] [2].
4
3. MUSTA AUGU HÜPOTEES
Eksootilise selgituse kohaselt on keravälk juba Suure Paugu ajal tekkinud must auk. Seda ideed
arendab edasi Ameerika plasmafüüsik Pace VanDevender. Ta liigitab umbes kümnendiku
keravälkudest ekstreemseteks ning kuna keravälgud suudavad läbivad klaase ja seinu, siis peavad
nende tuumad tema arvates olema aatomitest väiksemad [5].
VanDevender lähtub ühe tunnistaja ütlustest, milleks on iirlane Michael Fitzgerald, kes aastal 1868
kirlejdas Kuninglikule Ühingule keravälku. Ta oli seda keravälku jälginud umbes kokku 20 minutit
ning see lõpuks paiskus vastu maad, jättes järele kuue meetri laiuse ja saja meetri pikkuse kraavi.
annaabi.ee 
