M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Pole teist teed.»
Vahepeal oli ta juba kaugele alla heinamaale jõudnud ja tunni algust kuulut av kell kõlas
ainult nõrgalt tema kõrvu. Ta nuuksus nüüd, mõeldes, et ta ei kuule kunagi, kunagi enam seda
vana tuttavat kõla. See oli väga karm saatus, kuid see oli talle peale sunnitud; et ta oli
välja külma maailma aetud, siis pidi ta alistuma, kuid ta andestas neile. Nuuksed muutusid
nüüd valjemaks ja sagedamaks.
Just sel hetkel kohtas ta oma hinge vandekaaslast Joe Harperit, kalgi pilguga silmis ja
nähtavasti suure ning sünge otsusega südames. Ilmselt oli siin «kaks hinge üheainsa
mõttega». Tom äigas varrukaga üle silmade ja hakkas nutuselt seletama midagi otsusest
põgeneda kõdust, kus teda kõneldi karmilt ning osavõtmatult, välja suurde maailma ja mitte
kunagi «enam tagasi tulla.
Lõpuks avaldas ta lootust, et Joe teda ei unusta.
Kuid selgus, et just samasugust soovi oli Joe kavatsenud avaldada Tomile ja et ta oli teda