Iga põlvkond kasvab üles uutmoodi
vanematelt inimestelt, et see pole ikka see, mis vanasti, et laulud on muutunud
hoopis teistsugusteks. Ehtne näide sellest, kuidas me võtame uuendusi enda
traditsioonidesse.
Paljud inimesed on kolinud kiire ja tiheda elutempoga linnadesse. Kus pole
traditsioonid ja uskumused enam kõige tähtsamad. Maakohtades elu hääbub ja
sinna jäävad vaid vähesed, kuid neilgi tekivad uued traditsioonid ja uskumused,
mida järgida. Tihtipeale avastame, et me ei saa aru enam oma vanaemadest ja
vanaisadest, sest just nemad on sellest põlvkonnast, kes jälgisid hoopis vanemaid
traditsioone, ning mõtleme ikka, kui vanamoelised nad on.
Iga põlvkond kasvab isemoodi, igal põlvkonnal on omad uskumused. See mida
mina väärtustan ja pean traditsioonideks, ei pruugi enam mu lastelastel samad
olla. Võtan näite elus enesest: Kui ma veel väike olin, mäletan ma alati, et
jõuludel oli meil palju rahvast külas, saime kinke ja sõime kõik ühe suure laua
annaabi.ee 
