Tänu kellele pole meil kodusõda
dialoogi, arvamuste paljususe austamist ning mõjunud lõppkokkuvõttes
lõimumisele ja rahvusrühmade vastastikusele lugupidamisele positiivselt.
Tõsi, saaga algul peeti alternatiivseid lahenduseotsimisviise veel
vihjamisi võimalikuks. 2006. aasta juunis arvas peaminister Ansip, et
"pronksmehe probleemiga võiks tegeleda Ühiskondliku Leppe
Sihtasutus".2 Arvatavasti aga oodati Ühiskondliku Leppe SA-lt või
ükskõik milliselt konsensust otsivalt komisjonilt või koostöökojalt vaid
üht valmisvastust "Teisaldada!"
Usun, et selline konsensuse leidmine, kus lõppotsus on juba vaikimisi ette
ära määratud, võib Eesti multivaatelises ühiskonnas osutuda ka edaspidi
vägagi keeruliseks ega pruugi mahtuda demokraatia ja heade sotsiaalsete
tavade raamidesse.
Vähem kui aasta ärategemise vaimust ajendatud sündmusi ei jätnud
konsensuse otsimiseks just palju võimalusi. Tallinna linna pronkssõduri-
ümarlaud, mis vastandus valitsusele, muutus institutsiooniks, millele
annaabi.ee 
