"valkjajuukselise" - 1 õppematerjal

Oskar Luts

lumekuule kontsade alt kraapides, siis Toots ja Teele uue ülikonna pärast riieldes, ning viimasena arglik Lesta enese ette naeratades. Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa. Kõigil oli hirmus rutt ja kiire, kõik jooksid, kilatesid, nagu oleksid kartnud kuhugi hiljaks jääda. Arno hoidus kartlikult seina lähedale. Ta oli veel võõras, ja see kirju liikuv pani ta pea ringi käima. Ainus tuttav, keda ta silmas, oli Raja Teele. Sellesama punapõselise ja valkjajuukselise Teele vanamad ja Arna vanemad olid peaaegu üleaedsed, seepärast tundis Arno teda. Arno oleks heameelega läinud ja Teelega paar sõna juttu ajanud, aga see ei näinud tema arust kõlbavat. Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte nagu lambad ja nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. Ta toetus seina najale ja vaatas. Seal oli tugev. paksu näoga poiss, tammus aeglaselt ühelt jalalt teisele ja sõi. Ühes käes oli tal tükk leiba, teises-rasvane lihakamakas