Muinasaja kombed tänapäeval
veel ei elanudki. Ka võlg tagati - pandiga. Pantida võidi mingi asi, oma majapidamine, aga
pärast võõramaiste vallutajate tulekut ka iseennast võlaorjusesse. Sõna "laen" on meie keelde
tulnud hiljem kui "võlg" (umbes meie ajaarvamise alguses) ning pärineb germaani keeltest.
Selle sõna meie keelde tuleku aeg ja päritolu kinnitavad, et meie esivanemad olid juba siis osa
Euroopast. Ning loomulikult pidi meie arusaamine õigusest paljuski haakuma mujal
valitsenuga, seda eriti kaubalis-rahalistes suhetes.
Eesti pärimisõiguses on läbi aegade kuni tänaseni välja kehtinud põhimõte, et pärand tuleb
vastu võtta. Sellega antakse eelis kohalolevale sugulasele. Paljudes teistes riikides see nii ei
ole kõiki kustahes olemas olevaid sugulasi võidakse automaatselt pärijaks lugeda. Meil aga
nagu muiste, jääb ka tänapäeval pärijate hulgast välja see, kes on oma sideme perega
kaotanud ja seetõttu pärandist midagi ei tea