tundmaõppimine ning pikksilma Joonlaud 1 ± 0,005 m suurenduse määramine. Joonlaud 30 ± 0,05 cm Skeem Teoreetilised alused Silma pimetähn Pimetähn on koht silma võrkkestal, kuhu suubub nägemisnärv. Seal puuduvad valgustundlikud närvirakud. Kui mingi eseme kujutis langeb pimetähnile, siis me seda ei näe. Sellele vaatamata ei taju me vaateväljas musta kohta. Valgusaisting antakse peaajule mõlemast silmast ning lisaks sellele aju töötleb valgustundlikest närvidest tulevaid signaale nii, et me näeme nähtamatu piirkonna asemel keskmist kujutist sellest, mis tegelikult lähinaabruses asub. Lisaks sellele ei lange parema ja vasaku silma pimetähnide kohal olevad kujutised kokku (paiknevad vaatevälja keskjoone suhtes sümmeetriliselt), mis aitab sammuti ajul infopuudust korvata. Pimetähn võb märgatavaks muutuda siis, kui vaadatakse ühesilmaga ja
See füüsika haru hakkas tekkima, kui saksa füüsik H. Herz 1887.a. uuris raadiolainete tekitamist elektrisädeme abil. Ta pani tähele et elektrisäde tekkis paremini kui elektroode valgustati. Asja edasisel uurimisel tehti kindlaks, et valgus vabastab metallist elektrone. Footonitel on kindel energia E=hf, mis on määratud talle vastava laine sagedusega. Footonite energia on imeväike, kuid sellest piisab, et tekitada meie silmas valgusaisting. Footonil, nagu ka igal teasel osakesel on ka mass, kuid tal puudub seisumass, mis tähendab,et footon ei saa eksisteerida paigalolekus. Footonitel on suur roll fotoefekti juures. Fotoefektiks nimetatakse elektronide "väljalöömist" ainest valguse toimel. Kui rääkida valgusest kui footonite voost, tuleks kindlasti ära mainida ka valguse rõhk, mis on võrdeline valguse intensiivsusega. See tähendab, et mida rohkem footoneid ajaühikus pinnale langeb, seda suurem on valguse rõhk.
Automaalri teadmiste ja oskuste pagasis on nõutud teadmised värvist ja värvusest ning sellest, kuidas värvus füüsikalisel moel töötab. Kuna kasutuses on kümneid tuhandeid erinevaid värvitoone ning et autovärvide seas kindlalt orienteeruda on vaja teada algtõdesi värvusteooriast ja värvusest. Samuti peab värvimisel ja sobiva värvitooni valimisel, vahel ka toonimisel oskama automaaler arvestama väliste faktoritega ning tingimustega. 1. Värvus Valgusaisting on inimese silmas asuvate retseptorite valguse poolt ergutamise tulemus. Meie poolt nähtav värvus sõltub valguse lainepikkuste kombinatsioonist. Nähtav valgus on elektromagnetkiirgus lainepikkustega vahemikus 380-780 nanomeetrit. Inimese silmas, võrkkestal asuvad retseptorid tajuvad valguse üldist tugevust ja erinevate sageduste kombinatsiooni ning seda tajutavat mõju tõlgendab inimese aju värvusena. Peaaegu kõigil
koosnev kollatähn. Seal on nägemisteravus suurim. Kohas kus nägemisnärv väljub silmamunast, asub pimetähn. Silmamuna tagaseina võrkkestal tekib selge, vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Sündides näeb inimene kõike tagurpidi, kogemuse kasvades õpib aju kujutist õigetpidi pöörama. 4 VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON Värviaistingu sünd Valgusaisting tekkib ajus keerulises koostöös silma võrkkesta valgustundlike retseptoritega, esemelt peegelduvad valguslained liiguvad läbi silma võrkkestani. Võrkkestas on kahte tüüpi valgustundlikke rakke - kepikesed ja kolvikesed. Nimi viitab nende kujule. Kepikesi on 94% ja neid iseloomustab suur hele-tumedeuse tundlikkus, tänu neile näeme hämaras ruumis. Kui valgust on rohkem reageerivad kolvikesed, mida on 6% ja mis paiknevad tihedalt võrkkesta
"optilis-ruumiline". See, nagu taolistel juhtudel tavaline, raskendab valguse kui "pilditekitaja" mõistmist. Tavaliselt kasutame terminit valguskiir, mõistes selle all silmast või valgusallikast lähtuvat ning vaatluse all oleva objektiga lõppevat sirglõiku. Mida see kiir endast kujutab, on kaunis raske seletada. Tõsi küll, mõnikord on ta isegi nähtav - tolmuses või suitsuses ruumis näiteks. Valgus füsioloogiliselt on valgusaisting (silmaga näha). Valgus füüsikaliselt on elektromagnetkiirgus kindlas sagedusvahemikus, mida mõõdetakse energeetilistes suurustes (pinna bolomeetriline heledus vattides, allika bolomeetriline valgustugevus vatt steradiaanides, bolomeetriline valgustatus vatt steradiaani ruutmeetri kohta ). Valgus laineteoreetiliselt on elektromagnetlainetus. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on kahe antud keskkonna jaoks
"optilis-ruumiline". See, nagu taolistel juhtudel tavaline, raskendab valguse kui "pilditekitaja" mõistmist. Tavaliselt kasutame terminit valguskiir, mõistes selle all silmast või valgusallikast lähtuvat ning vaatluse all oleva objektiga lõppevat sirglõiku. Mida see kiir endast kujutab, on kaunis raske seletada. Tõsi küll, mõnikord on ta isegi nähtav - tolmuses või suitsuses ruumis näiteks. Valgus füsioloogiliselt on valgusaisting (silmaga näha). Valgus füüsikaliselt on elektromagnetkiirgus kindlas sagedusvahemikus, mida mõõdetakse energeetilistes suurustes (pinna bolomeetriline heledus vattides, allika bolomeetriline valgustugevus vatt steradiaanides, bolomeetriline valgustatus vatt steradiaani ruutmeetri kohta ). Valgus laineteoreetiliselt on elektromagnetlainetus. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on kahe antud keskkonna jaoks
kus pinna kuju on muudetav ka ekspluatatsiooni käigus (isefokuseeruvad teleskoobid ja kaamerad, kujutise stabiliseerimine binoklis või liikuva kaamera korral). Fotomeetria. Kui tõlkida ladina keelest, tähendab fotomeetria valguse mõõtmist. Sõnal "valgus" on aga, nagu teame, kaks tähendust: 100 · elektromagnetkiirgus kindlas sagedusvahemikus; · valgusaisting. Fotomeetria tegeleb valguse mõõtmisega. Aistingu tugevust pole võimalik mõõta, kogu füüsika ongi tehtud just aistingute ebaobjektiivsusest vabanemiseks. Sellele vaatamata oleks hea, kui oskaksime kirjeldada todasama elektromagnetkiirgust suurustega, mis võimalikult hästi korreleeruksid selle lainetuse poolt esile kutsutud aistingu tugevusega. Fotomeetrias defineeritakse valgustugevuse ühikud, mis sobivad normaalse "keskmise" inimese nägemisega
annaabi.ee 
