Inimese vari
See oli ammu enne sõda, ja sõda isegi oli aastaid kestnud.
Maret teda peagi jälle haletsema. Ta oli nii kaugel ja ta ei näinud teda enam hästi. Ja ta arvutas uuesti ning luges sõrmedel: sellest oli seitse aastat. Seitse aastat! Ta ohkas,
Maailm oli ta ees lahti, kuid ometi kannatas ta nälga ja janu. Ta oli rikas kui kuningas ja ja pisarad tulid ta silmi, jät-kuks musttuhandeile varem valatuile.
magas siiski paljal maal. Päike kõrvetas teda, vihm kallas talle kaela ja jäised tuuled Siis sõudis Maret ühel päeval kõrbenud kätega soldati üle jõe. See needis ja manas
panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma
kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis
annaabi.ee 
