ARVO PÄRT
ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi
muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta
loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima
varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja
polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga. ja tema looming
muutus vaimulikumaks.
2. Pärdile iseloomulik muusikastiil kannab nime tintinnabuli- stiil. Tema looming on väga
ilusa meloodiaga, huvitava ja liugleva kõlaga, rahulik, tähtsal kohal on vaikuse hetked ja
muusikapalade tõusud ja langused on rõhutatud. Tema palad meenutavad kellaheli, ta on
kasutanud vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena ning see annab palale kurvameelse
ja kauge efekti. Tema palad on suuremjaolt kurvameelse kõlaga. Kuulasin tema palasid “