M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
332
tan kõik, ja mu vaene murtud süda saab rahu.» Ta Ta hõõrus jälle-silmi.
«Käige põrgusse oma vaese murtud südamega,» hüüdis paljaspea, «mis te meile oma
vaest murtud südant pakute? Meie pole midagi teinud.»
«Ei, ma tean. Ma ei laida teid, dzentlmenid. Olen ennast ise alla viinud, -- jah, ma ise.
On õige, et ma selle eest kannatan -- täitsa õige -- ma ei kaeba.» «Alla -- kust kohast?
Kust te olete alla tulnud?»
«Aa, te ei usuks mind. Maailm ei usu iialgi. Vaikigem, -- see pole tähtis. Mu sünnisaladus
. . . » «Te sünnisaladus? Kas tahate öelda, et. . . »
«Dzentlmenid,» ütles noormees väga pidulikult, «paljastan teie ees selle saladuse, sest ma
tunnen, et võin teid 'usaldada. Öigupärast olen hertsog!»
333
Jimi silmad läksid pungi, kui ta seda kuulis, ja ma arvan, minu silmad ka. Siis ütles
paljaspea:
«Kuulge, ega te seda tõsiselt mõtle?»
«Jah. Mu vanaisa-isa, Bridgewateri hertsogi vanim poeg, põgenes omalt maalt möödunud
annaabi.ee 
