Popi Ja Huhuu
Huhuu istus ainult hetke seal imestades. Siis ajas ta rinna ette,
vajutas lõua vastu rinda, tõmbas hänna kõveraks ja astus puusast
kinni hoides kaks väikest sammu Popi poole.
Ja siis korraga turtsatas ta ja näugus ning hüppas!
Popi vajus ulguva kerana astjakirstu alla. Sinna jäi ta lömitama,
sest kirstualune oli madal. Ta süda lõi nõnda, et küüned
põrandakivil rabisesid, kuigi ta ise oli liikumatu.
Esmalt oli mõni silmapilk vaiikust. Siis kuulis ta, kuis Huhuu
pehmeil kätel põrandal kõndis, siis peatus ja vait jäi.
Popi roomas tasakesi kirstu ääreni, nii et silmad ulatusid nägema.
Väljas oli õhtu jõudnud, toas oli videvik.
Keset hämarat tuba kükitas Huhuu ja sõi salatilehte, mõlema
käega sellest kinni hoides. See lõppes otsa. Siis vaatas ta ümber ja
nägi suurt purpurset vaipa, mis oli visatud üle tagatuppa viiva
ukse.
Ta lähenes vaibale, katsus sõrmedega narmaid ja rapsas siis
käega