M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Seni aga ei
ütle ma enam midagi, vaid lähen võõrastemajja ja ootan.»
Ta läks ühes oma tummaga; kuningas naeris ja ägetses:
«Käeluu murdunud! Väga tõenäoline, eks? Ja ka väga mõnus petisele, kes peab märkide
keelt rääkima, kuid ei oska! Pakid kaotanud! See on suurepärane! Ja väga leidlik mõte
praeguses olukorras!»
Ta naeris jälle. Teised naersid ka, peale kolme-nelja, võib-olla viie-kuue mehe. Üks neist
oli doktor, teine oli kavala näoga mees vanamoelise vaibariidest tehtud reisikotiga. Ta oli
parajasti aurikult tulnud ja rääkis tasa doktoriga; nad vaatasid aeg-ajalt kuninga poole ja
noogutasid päid. Mees oli Levi Neil, advokaat, kes vahepeal oli Louisville'is olnud. Kolmas
oli suur käheda häälega karm mees, kes ligi oli tulnud ja kuulas, mis vanahärra rääkis; siis
kuulas ta kuningat. Ja kui kuningas lõpetas, ütles ta:
«Kuulge, öelge, kui te olete Harvey Wilks, millal te siia linna tulite?»
«Päev enne matuseid, sõber,» ütles kuningas.