Keskaeg ja feodaalkord.
sajandi algus. Endised Lääne-Rooma
alad on üle saanud demograafilisest kriisist. Karolingide impeerium
laguneb, aga vahepeal on esile kerkinud märksa tugevam ühiskondlik
sideaine – katoliiklus ja roomakatoliku kirik. Perioodi lõpuks on katoliikluse
egiidi all kujunenud romaani ja germaani kultuur.
Varakeskajale järgneb vahekeskaeg, mis ulatus 11. sajandi algusest 14.
sajandi II pooleni ja mida võib varasema ja hilisema epohhiga võrreldes
hinnata kui õitsenguperioodi. Vahekeskajast tõuseb esile 13. sajand –
kõrgkeskaeg ja keskaja tsivilisatsiooni apogee. Vahekeskaja lõpp tähistab
uut kriisi ja üleminekuajastu algust. Selle juhatavad sisse kliima
halvenemine, Saja-aastase sõja puhkemine ja ajavahemikus 1347-1369
Euroopat perioodiliselt laastanud katk, mille peamist lainet tähistatakse
Musta Surma mõistega- Taas toimub demograafiline tagasilöök. Arvukate
vapustustega kaasneb ideoloogiline kriis, mille üheks tulemuseks on 16.