Rääkimata lugu
pauku, alguses ei saanud ma kohe aru mis juhtunud oli, kuid siis nägin isa maas lebamas,
jooksin kohe sinna karjudes ''ISSI, ISSI''.Ta lebas seal maas, ei saanud peaaegu hingatagi,
küsisin kohe,et on sul midagi vaja, tõin talle vett.Ta jõi seda,endal pisarad silmas.Ma nutsin
seal juures ja üritasin nii palju abi anda kui ma oskasin, tahtsin emale helistada, kuid isa
ütles,et pole vaja, me saame hakkama. Ma vaidlesin vastu ja tahtsin kiirabi kutsuda, sest ma
nägin,et ta hingamine on vaevuline. Sel hetkel kui nägi isa seal maas lebamas tundsin kui
kallid on mulle mo oma vanemad, olgugi et nad vahel riidlevad, teevad nad seda selleks,et
kasvatada minust tubli inimene. Jätsime töö sinna paika ja üritasime linna tagasi sõita, jälgisin
autos koguaeg,et ta magama ei jääks ja et silmad kinni ei vajuks. Ütlesin talle selle aja jooksul
päris mitu korda, kui kallis ta mulle on. Pole seda sõna vanematele veel varem öelnud.Linna
annaabi.ee 
