M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
samblale. Polnud vähimatki tuulehõngu, elutu keskpäe-
58
vane leitsak oli vaikima pannud isegi lindude laulu, loodus lebas unetarretuses, mida ei
seganud
mingi hääl peale juhusliku rähni kauge toksimise, ja see näis veelgi süvendavat valitsevat
vaikust ning üksindustunnet. Poisi süda oli täis kurbust, tema tunded olid täielikus kooskõlas
jümbrusega. Ta istus kaua, küünarnukid põlvedel ja lõug kätel, ning mõlgutas mõtteid. Elu
paistis talle paremal juhul ainult vaevana, ja ta peaaegu kadestas Jimmy Hodges'i, kes oli
sellest
äsja pääsenud. Ta mõtles, et väga mõnus võis olla lamada ja suikuda ja unistada ikka ning
igavesti, kuna tuul sosistab puudes ning hellitab rohtu ja lilli kalmul, ja pole enam iial vaja
millegi pärast muret ega 'kurvastust tunda. Kui tal oleks ainult hea tunnistus
pühapäevakoolist,
siis võiks ta vabalt kaduda ja kõigel oleks lõpp. Nüüd veel see tüdruk. Mis oli ta talle teinud?
Ei
midagi