uskunudki. Siis pani kuningas uuesti suuvärgi jahvatama ja rääkis, kui rõõmus la oleks ja kui rõõmsad oleksid ta vennatütred, kui kõige lähemad perekonnasõbrad nendega koos seal õhtusi sööksid ja aitaksid kadunu põrmu juures valvata. Ta ütles, et teab küll, keda ta vaene laudsilolev vend nimetaks, kui võiks rääkida: need nimed olevat talle väga kallid, neid olevat sageli venna kirjades mainitud. , Ja ta nimetas neid: pastoriisand Hobson ja vaestehool-daja Lot Hovey ja mister Ben Rucker ja Abner Shackleford ja Levi Bell ja doktor Robinson ja nende naised ja lesk leedi Bartley. Pastor Hobson ja doktor Robinson olid parajasti teises linnaotsas «jahil», s. t. doktor saatis üht haiget meest teise ilma ja pastor juhatas haigele teed. Advokaat Bell 374 oli äriasjus Louisville'i sõitnud. Aga teised olid käepärast, tulid kõik ja raputasid kuninga kätt ja tänasid teda ja vestlesid temaga