M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
Seda kuuldes oli mul õige sant tunne. Paar tundi tagasi oleks olnud teine asi,-aga nüüd
mul oli sant. Olin pettunud ja tusane. Kuningas röhatas ja ütles:
«Mis! Ja kõik muu jääb maha müümata? Vehkat teha nagu lollid ja maha jätta
kaheksa või üheksa tuhande dollari eest varandust, mis aina ootab, et nad rahaks
tehtaks? Kõik hõlpsasti müüdav krempel!»
Hertsog urises; ta ütles, et kotitäiest kullast jätkus, ja et ta ei tahtnud kaugemale
minna, -- ei tahtnud vaeslastelt riisuda kõike, mis neil on.
«Sä sulle!» üles kuningas. «Me ei rö ovi neilt mitte midagi peale selle raha. Inimesed,
kes meilt ostavad, kan-natavad kahju, sest niipea kui .selgub, et me mü usime, mis meie
oma polnüjd --see juhtub varsti päast seda, kui me äa aurame --tüistatakse kaup ja
varandus läeb endisele omanikule tagasi. Vaeslapsed saavad oma maja jäle tagasi,
sellest on neile külalt: nad on noored ja tugevad ja võvad vaevata endile üalpidamist
teenida