Juhan Liivi luulekava "Isamaa mitu nägu"
222222: Aga üle oru, sääl kus põllupind Tule rutusti!
Sügissuve päikesest, hiilgab mäerind.
Kui ilul hiilgab mäeküür ja haljas mets kui müür. 11111111: Aga kõik see ilus,
Kuldpäike ta pääl helendab, ja mets, ta helgib, valendab. pühaline ka
valge siidiriide
11111111: Ilus ta ei ole: härmatisega.
mäeküljeke,
mõni vabatmaja, Siis on ta nii ilus,
mõni saunake. ilus lõpmata:
tõusvad tema üle
333333: Ja rohuaias, nõnda leherohkel, kus öösist hämarat tähed särama.
on praegu veel,
Siin tuhandela kastetilgad murul, kui diamandid säral 333333: Talveööne hämar
hiilgavad
annaabi.ee 
