Annan ülevaate automaatkaitselülititest, sulakaitsmest jms. Automaatkaitselüliti Automaatkaitseüliti ehk kaitselüliti on lüliti, mis voolutugevuse liigsel suurenemisel, näiteks lühise või ülekoormuse korral vooluahela automaatselt katkestab. Kaitselüliti oluline osa on relee (kas termorelee või voolurelee). Releed koos tema juurde kuuluva väljalülitusmehhanismiga nimetatakse vabastiks. Enamlevinud kaitselülitid on kas elektromagnetiliste, soojuspõhiste või kombineeritud vabastitega. Tänapäeval on suuremate nimivooludega kaitselülitite puhul üha enam levinud elektroonilised mikroprotsessorvabastid. Eraldi tooterühma moodustavad hüdromagnetiliste vabastitega kaitselülitid. Kaitselüliti lahutab koormusahela kontaktid siis, kui vabastit läbib lubatust suurem vool ja see rakendub. Esimesena kirjeldas automaatkaitselülitit oma patenditaotluses 1879 Thomas Alva Edison, kuigi hiljem kasutas ta tootmises sulavkaitset. Automaatkaitselüliti tööpõhimõte
pooluselisest releest. Relee(de) bimetallplaadid või nende kütteelemendid lülitatakse kaitstava mootori jõuahelasse vahetult (joonis 1.20.a) või voolutrafode sekundaarahelate kaudu (joonis 1.20.b) reeglina kontaktori jõukontaktide ja mootori vahele. Termorelee(de) avanevad kontaktid lülitatakse kontaktori mähise ahelasse (joonis 1.20.c). Joonis 1.20 Elektrimootorit kaitseb ülekoormuse eest ka kaitselüliti, kui ta on varustatud termiliste vabastitega. Tavaliselt on nendeks bimetallplaatidega vabastid. Bimetalltermoreleede või termiliste vabastite nimivool valitakse tingimuse Itermo = (1,0...1,15) In järgi, kus In on kaitstava mootori nimivool. Bimetalltermoreleede või -vabastite oluliseks puuduseks on see, et nad rakenduvad sõltuvalt bimetallplaadi, mitte aga kaitstava mootori mähiste temperatuurist. Seetõttu ei ole garanteeritud mootori kindel kaitse. Samuti ei reageeri nad lühiajalisele
annaabi.ee 
